Hurp herp, möödunud on jälle miski 2 kuud viimasest postitusest. Nii mõndagi on juhtunud, kõik ei tule niikuinii meelde ja ei viitsiks ilmselt kirjutada. Tuleks meelde mida ma seda draftigi alustades tahtsin kirjutada oleks tore. Märkimisväärsematest sündmustest..viimase kuu aja jooksul..Oli sünnipäev. Esimest korda umbes viie aasta jooksul oli reaalselt sünnipäeva tunne ka. Oli midagi erilisemat kui kooli kommi viia. Vähemalt ei lauldud seal, ma ei salli seda laulu silma(või äkki kõrva?)otsaski mitte. Tõeline üllatus tuli koju jõudes, kust avastasin koogi ja veel paar asja, mis tuju heaks tegi, wow, kedagi huvitas ja keegi hoolis. Polnud ammu sellist soojust sees tundnud. Kõige üksikumatelgi leidub teinekord sõpru, positiivne.
Peale selle..Rebastenädal, mis möödus täitsa positiivselt. Võrreldes mõne grupiga, said peaaegu kõik meie rebased selga normaalsed ja inimlikud riided. Esines üks erand...Temast hakkas kahju. Üldiselt möödus nädal ilusasti, rebane täitis oma ülesandeid ilusti ja piinamist polnudki vaja tarvitada. Toimusid sotsialiseerumised ja tavapärane Raekoja platsil ringi tantsimine. Meil oli hea grupp, kui derp-tüübid välja arvata. Oma arust jube lahedad tüübid vist olid. Tüdrukud olid normaalsed vähemalt, sai normaalsete inimeste kombel räägitud jne. Reedel oli siis see 'rets' (paremaks seda väga nimetada ei saa, iga aastaga keelatakse aina rohkem asju ära niiet ma ei imestaks kui kogu see djeela varsti ainult oma nime raamatusse kirjutamisega piirneks). Meie (sakslaste) ruumis pidi kõrgete tornide otsa ehitama kaardimaju, ehk põhimõtteliselt inimtorn mis ehitab kaarditorni. Paistis täitsa lõbus, mul ei ole õrna aimugi mis enamikes teistes tubades toimus. Hiljem oli pisut kahtlase sisuga slideshow, ristimine ja patareisse kobimine. Patarei ise oli...no ega tal viga polnud, aga kümnenda klassi oma oli minu jaoks parem. Selle peoga seoses tuli välja üksi elamise suurim miinus. Kõik tahavad sisse sadada, seekord veel eriti massiivses koguses (8 inimest...), mina kui aeg-ajalt heatahtlik inimene ei saa väga keelduda ka ju, sest ma ei taha jubeda mölaka muljet jätta. Sellised lubamised ei lase mul samas end vabalt tunda, sest ma tean et ma pean pärast olema adekvaatses olekus et inimesi sinna juhatada/ise kohale jõuda jms. Lühidalt öeldes ma ei saa end vabalt tunda ja see põhimõtteliselt rikkuski selle peo ära. See ja paar teist asja veel, mida siin mainima päris ei hakkaks. Eks ikka omajagu nalja sai ja tantsida sai ja niisama rebastega 'ilust' ja 'inimeste mentaliteedist' rääkida. Lisaks tõstatas pead jällegi üks mu suurimaid vigu, argus..Tahad nagu midagi öelda, ütled, inimene kellele ütlesid ei kuulnud. Järgmine lause minu poolt 'ah unusta ära' ja kui öeldakse, et ma veel midagi ütleks, ütlen õigest asjast midagi totaalset erinevat ja magan võimaluse maha et lõpuks välja öelda seda mida tahan. Oijah, kes oleks osanud arvata et minusugusel selline wall of text mõtteid peas äkitselt on, mis veel siis oleks kui ma vaevuks detalilseid sisukokkuvõtteid tegema.. Praeguseks saab see post otsa, üritan tihedamalt kirjutama hakata kui keegi seda üldse lugeda viitsib. Praegu on üsna nulline tuju, niiet see aitab mul end välja elada vähemalt.
Midagi muusikat ka:
